Fotograaf Awentus Heikman

Aasta 2011 üks suurimaid avastusi oli, et lastest saab teha naljakaid sünnipäevavideosid, sest kunagi ei tea, mis tulema hakkab ning tänapäeva digiajastu lapsed ei pane tähelegi, kui neid pildistatakse või filmitakse ning tänu sellele on emotsioonid vägagi ehedad. Põnevaks teeb ka see, et alles montaažis selgub, mis lugu tuleb. Antud juhul üllatas Riki-Triki mängutuba trummi ja kitarriga varustatud kontserdilavaga, mis läks lastele vägagi korda. Peategelased Andreas ja Timo olid kui noored otse Beatle bändist ning vaatamata sellele, et muusikat seal ei olnud, mängisid nagu suurte kogemustega muusikud. Ma ei kahtlegi, et kaksikutest saab tulevikus andekad muusikud, loodame, et see video inspireerib neil endalgi – ühasõnaga, algus on tehtud, mis edasi saab, see selgub aga tulevikus. See video on juba 3. video laste sünnipäevapeost mängutoas. Vt ka eelmisi videosid laste peost: Robi 1 ja Ragne 5

Kui aus olla, siis ma väga ei teagi, kas tegemist oli jõulukingitusega või oli neil nagunii plaanis teha fotosessioon – see kokkulepe käis nii kiiresti vahetult enne jõule ning pärast ei jõudnud küsida ka. Aga vahet pole. Kokkuvõttes oli tegemist väga toredate inimestega. Kohe ei ütlekski, et tegemist eestlastega, näevad välja nagu ameeriklased – väga intelligentsed ja sümpaatsed…või see tundub ainult mulle? Võib-olla on süüdi kikilipsud, et võrdlen neid Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvesega ameerikaliku kikilipsu moega.

Üüratus suures mustas sünges universiumis eksisteerib imetilluke värviderohke planeedike, mida kutsutakse Maaks. Oh seda rõõmu, mida emakene Maa meile pakub sügiseti. Kas pole mitte imeline koht? Ja siin elab üks pisikene Mari, kelle ainsaks rõõmuks oli kuldseid lehti õhku visata ja sellest rõõmu tunda.

Nüüd, kui kätte on jõudnud sügis ja hakkasin otsima ning mõtlema, et mis ilupilte ma siis suvel olengi teinud ning suureks üllatuseks avastasin, et peale Mari-Liis ja Martin ilupiltide polegi rohkem teinud. Nii hämmastav, kui see ka pole, see avastus mind eriti ei rõõmustanud, vaid tegi kurvaks, et kas tõesti mitte ühtegi pulma, mitte keegi ei soovinud ega tellinud kauneid pilte mälestuseks kogu selle suve vältel. Selline tunne, et pane või oma fotograafi amet maha, sest nagunii keegi ei soovi ega hinda enam mu loomingut. Ohh, paneb ohkama küll, aga õnneks vähemalt see fotosessioon oli kõige suvisem ja toredam – on mida meenutada. Suured tänud Ritale ja Piretile, kes kutsusid mind Võsule, pakkusid head seltskonda,  head süüa ja juua ning Martin grillis suurepäraselt liha. Kuid väike positiivne lootus on siiski see, et kätte on kohe-kohe jõudmas kõige ilusam aastaaeg, ehk sügis. Loodetavasti tuleb pikk, soe ja kuldne sügis – viimane aeg teha tagasi kõik, mis suvel tegemata jäi. Muuseas, see oli nüüd küll väike vihje…